Reisikava

Maandudes Rio de Janeirosse lendame sealt kohe edasi kolme riigi – Brasiilia, Argentiina ja Paraguai - ristumiskohta Foz do Iguaçusse, kuhu jõuame tänu ajavahele juba sama päeva viimastel minutitel.

Oleme oma silmade ning muude meeltega tunnistajaiks ühele maailma võimsamale looduse kunstiteosele – Iguaçu jugadele. Kolmekilomeetrisele trassile on hobuserauakujuliselt pikitud ligi 300 juga umbes 80 meetrise langusega. On üks asi seda paljude meelest kauneimat koske pildilt või videolt näha, kuid hoopis teine asi seda võimsust koha peal kogeda. 

Selleks, et seda UNESCO maailmapärandite hulka kuuluvat loodusimet täisväärtuslikult tajuda, külastame rahvusparki nii Argentiina, kui ka Brasiilia poole pealt. Kui Brasiilia poolelt, kus väiksem osa jugadest asetseb, avaneb neile parem panoraamvaade, siis Argentiina poolel on võimalik koskedele nii lähedale pääseda, et tekib nendega tõeline kooshingamise tunne. 

Kolmanda päeva pärastlõunal võtame aga suuna Campo Grande poole, mis on maailma suurima magevee märgala Pantanali avastamise baasiks.

Pärast hommikusööki alustame reisi Campo Grande poole, mis kuulub UNESCO nimekirja ning on koduks tuhandetele eksootiliste taime-, linnu- ning loomaliikidele. Kuigi see umbkaudu 200 000 ruutkilomeetrine loodusreservaat pole laiale üldsusele nii tuntud, kui Amasoonas, on ta loomahuvilistele võib-olla isegi eelistatum sihtkoht. Tõenäosus erinevaid loomi, sealhulgas kaimane, tapiire, hiidsaarmaid, ahvilisi, armadille, kõikvõimalikke linde ning mõnes kohas isegi jaaguare kohata, on Pantanalis tunduvalt suurem. Et looduse ilust ja võimsusest veelgi parem ülevaade saada, läbime viimase tunnikese Aquidauana asulast edasi oma ööbimiskoha suunas väikese eralennukiga.

Suur osa Pantanalist on eraomand kuid koostöö loodusturismi ning kohalike maaomanike vahel on aluseks jätkusuutlikule keskkonna säilimisele. Enamik Pantanalis asuvatest ööbimisvõimalustest asetsevadki justnimelt rantšodes, kus kohalikud loodusturismiga lisasissetulekut teenivad. Meie baasiks saab traditsiooniline Pantanali loodš, mille pererahvas on seal tegutsenud juba 19. sajandist saadik. See annab meile võimaluse mitte ainult kohaliku looduse, vaid ka kultuuri, elustiili ning toiduga lähemalt tutvust teha. 

Nelja päeva jooksul, mida Pantanalis veedame, on meid juhendamas kohalik giid, kelle abil on meil võimalus piirkonda ning elusloodust avastada nii kanuude või paatidega mööda jõge liigeldes, jalgsi, džiipide või hobuste seljas erinevaid matku tehes, päikesetõusu nautides jõel hommikusööki süües, või siis hoopistükis kauboina kohaliku rantšo elus kätt külge pannes. 

Pantanal annab võimaluse täiesti tavalisest linnaelust ja –probleemidest väljalülitamiseks ning puhkuseks kohas, kus loodus päeval elust pulbitseb ning uinudes hoolitsevalt magama laulab.

Jätame hüvasti Pantaneiro-eluga, pakime end ja oma kodinad 4x4 maastureisse ning võtame ette retke tagasi Campo Grande poole, et sealt juba oma uue sihtkoha poole lennata. Belo Horizontes maandume kesköö paiku ning lennujaamas ootab meid transfeer, mis meid ajas justkui mitu sajandit tagasi viib.

Ärkame romantilises koloniaallinnas Ouro Pretos, järjekordses kohaliku hõngu ja karakteriga külalistemajas, ehk pousadas. Ouro Preto, mida kunagi nimetati Vila Rica-ks, eks rikkaks külaks, oli 18. sajandi lõpus Brasiilia suurim ja üks olulisimaid linnu. Seda justnimelt seetõttu, et see oli koduks tolleaegsele kullapalavikule. 

Minas Gerais, osariik, kus linn asub, on äärmiselt rikas erinevate mineraalide ning minevikus ka vääriskivide poolest, mida meeletustes kogustes mööda orjade poolt ehitatud Estrada Real-i (e.k. kuninglikku teed) Rio de Janeirosse ja sealt juba edasi Portugali toimetati. Kuna tänu kullavarude lõppemise ning osariigi pealinna suundumisele Belo Horizontesse jäid nii mõnedki kullapalavikku hõlmatud Minas-e linnad pea, et muutumatuks, on Ouro Pretos tänapäeval suurepärane võimalus ajas justkui 19. sajandisse reisida ning paar päeva olla ümbritsetud piirkonnale omapärasest barrokk-stiilis arhitektuurist, rohkete (kuld)detailidega kirikuist, kõndida mööda munakivitänavaid, avastada turgudel kohalikku käsitööd, kohalikes nurgabaarikestes härmas õlleklaasidega aega maha võtta, inimesi jälgida, muusikuid kuulata ning üle riigi kuulsat kulinaariat nautida. 

Viimane on tänu mägipiirkonna tingimustele, piimakarjade rohkusele ning orjapidamisest külluslikule ajaloole üsna toitev kuid äärmiselt maitsev. Toidud valmivad traditsiooniliselt puu- või söeahjudel ning malmpannidel, mis toidule teatavasti oma erilise maitsenüantsi lisab. Kuulsad on ka piirkonnale omased maiustused, juustud, küpsetised, ning muidugi cachaça, ehk suhkruroorumm, mida erinevates kooslustes kindlasti proovida saame. 

Et Minas-e kogemust veelgi mitmekesistada ning ajarännu tunnet tugevdada, sõidame 19. sajandist pärineva aururongiga paarikümne kilomeetri kaugusel olevasse teise, kuid veidi väiksemasse keskusesse, kunagisesse piirkonna pealinna, Marianasse, mida peetakse piirkonna vanimaks linnaks. Külastame ka üht vana kullakaevandust, mis on väidetavalt isegi maailma suurim, mis avalikkusele avatud on. Et seda 1719-aastast pärinevat kaevandust lähemalt näha, laskume mööda vana raudteed 120-meetri sügavusele, ning saame aimu sellest, kuidas sellises kohas kunagi töötada võis olla. 

Kümnendal reisipäeval jätame hüvasti Minas Geraisi ja selle elanike Mineirode mägipiikondadele omase rahulikkuse, vaoshoituse ja maaläheduse ning sõidame tagasi Belo Horizonte Confins-i lennujaama, et tutvuda juba hoopis teise Brasiiliaga, sellega, mille leiame selle riigi kosmopoliitsest ning elurõõmust pungil sümboolsest pealinnast Rio de Janeirost. 

Kui Brasiilia on täis kontraste, siis Rio-s on see kõik kontsentreerunud ning kokku toodud, säilitades siiski mingit just sellele linnale omapärast hõngu ja hingamist. Rio de Janeiro, mida kohalikud kutsuvad Cidade Maravilhosa-ks, ehk imeliseks linnaks, on koduks segule kiirele metropolile imeilusate mägede, vihmametsade ning maailmakuulsa Ipanema ja Copacabana rannapromenaadi vahel. 

Siin saab kokku modernne eluviis ajaloolise vanalinnaga, uskumatu rikkus ääretu vaesusega, traditsioonilised tõekspidamised järjest suureneva läänemeelsuse ning niinimetatud amerikaniseerumisega, Caipirinhad värske kookosveega ja kirev ööelu täis klassikalisemaid samba, forro ja pagode-rütme tänapäevasemate funk-i ning läänemaailma poppmuusikarütmidega. 

Nende päevade jooksul, mis selles maailmalinnas veedame, väisame niinimetatud “kohustuslikke” vaatamisväärsusi Rios, näiteks käime lähedalt vaatamas uue seitsme maailmaime hulka arvatavat Rio postkaarti - Kristuse kuju ning naudime päikeseloojanguvaadet kogu tuledes linnale kurikuulsa Pão de Açucari (emakeeli suhkrupätsi mäe) otsast. Et aga kohalikust stseenist paremat arusaama saada, külastame ka favela-t, ehk slummi, seda muidugi kohaliku giidiga, kelle tegevus toetab antud kogukonda, mistõttu seda külastust pigem slummielanike poolt tervitavalt, kui vaenulikult vaadatakse. 

Muidugi ei saa brasiillastest enne tõeliselt aru, kui pole nendega ühes kaasa elatud ühele korralikule jalgpallimatšile, mistõttu üritame vastavalt mängugraafikule ka kindlasti seda, soovitatavalt teadatuntud Maracanã staadionil, teha. Täisväärtuslikust Rio-kogemusest ei kuulu ka õhtu tantsupõrandal sambat, forro-d või pagode-t tantsides, või siis andekate muusikute taidlusi nautides. 

Kui brasiillastelt üldse midagi õppida on, siis on see oskus aeg maha võtta. Et tajuda, mida tähendab see jeito brasilheiro, võtamegi kõike neile omase spontaansusega jälgime ilma ning tuju, ning avastame nii linnatänavaid, promenaadi, kui ka rannamõnusid. 

Jätkame sarnases jeito brasilheiro-rütmis võttes suuna meie teekonna viimasesse sihtkohta – ajaloost ning kultuurist tulvil ja looduslike rikkustega ümbritsetud merelinnakesse Paraty-sse, et enne kojulendu Brasiilia ühes hubaseimas koloniaallinnas puhkusest veel viimast võtta, ajas rännata ja paar päeva rannikueluga lihtsalt kaasa kulgeda. 

Paraty oli 1600ndail asustatud ning 18. sajandiks olulise tähtsusega keskuseks kujunenud väikelinn kuulsal Caminho do Ouro-l (kulla teel) ning sadam mille kaudu Minas Gerais-is kaevandatavat kulda Lissaboni ekssporditi. 1800ndatel, seoses uue raudtee ehitusega, mis Paraty-d ei läbinud, jäi keskus ümbritsevast järjest enam eraldatuks kuni 1970ndateni, mil uus Rio de Janeirot ja Santost ühendav sillutatud tee Paraty taaskord paremini ligipääsetavaks muutis ning seni pea mahajäetud linna, kus põhiliselt kalanduse, ja põllumajandusega tegeleti, üheks Brasiilia hinnatuimaks oaasiks muutis, kuhu paljud kohalikud ümbritsevatest keskustest aega maha võtma tulevad. 

Paraty on sihtkohana äärmiselt mitmekülgne, pakkudes miskit igale reisistiille ja huvile. Koloniaallinna keskuse tänavad, mis on vaid jalgsi, rattal või hobuvankril liigeldavad, on munakividega sillutatud ja ümbritsetud maalilistest madalatest valgetest terracotta-katustega majadest värviliste uste ja rõdudega, mis suures osas ligi 250 aastat muutumatuna on püsinud. Keskuse tänavad täituvad õhtuti linna tuntud kulinaarelamusi nautivate inimeste ja elavat live-muusikat mängivate muusikutega. Linn oli pikka aega ka Brasiilia cachaça keskuseks ning võimalusi kohaliku siuhkruroorummi tootjate valdustega tutvumiseks ning Brasiilia eluvee degusteerimiseks leidub ka mitmeid. Lisaks pakub Paraty mitmeid võimalusi ka kohaliku käsitöö külakostiks kaasasoetamiseks. 

Neile, kes naudiks pigem looduslikku küllust, ei valmiste Paraty ja selle ümbrus ka kindlasti pettumust. Linn asub Brasiilia idarannikul laiuvas külluslikus rohekoridoris, Costa Verde-l, ning on ümbritsetud kaunist Serra da Bocaína loodusreservist, mille rohelus linna tekina enda embuses hoiab. Ümbritsev loodus pakub uudistamiseks nii matkaradu, vihmametsade alla mattunud mägesid, koski kui ka varemmainitud orjade poolt käsitsi laotud kullateed. Huvilistel on võimalust kogu seda rikkust nii ajaloolisele hõngule vastavalt hobustel, kui ka modernsemal viisil maasturiga uudistama minna. 

Kirsina tordil ei piirdu Paraty loodusimed sugugi vaid sisemaal asuvate rikkustega, vaid on ümbritsetud sadadest saartest ja vähemalt 300 rohkem või vähem eraldatud ning selle sama vihmametsaga ümbritsetud rannast, mida nii omal käel kui ka paatidega uudistada on võimalik. Seda viimast kindlasti ühel päeval teemegi, veetes päeva vaid meile reserveeritud paadiga seda küllust eri külgedest avastades. Liigume täiesti omas tempos, jäädes randadesse ja laguunidesse kauemaks või liikudes edasi täpselt nii nagu hing ihaldab ning usaldades end kohaliku kapteni kätesse, kes täpselt teab millal ja kuhu mis soovi rahudamiseks liikuda. Lõunat sööme kas mõnes külastatavate randade kalarestoranidest või grillime värskelt isepüütud kala. 

Võtamegi neid Paraty-päevi kui puhkust ning võimalust rohkem enda voli ja tunde järgi oma päevi sisustada kas aktiivsemalt või siis rahulikult merebriisi ja kohalikku kultuuri- ning toidustseenet nautides, et patareid korralikult enne varakevadisele kodumaale tagasipöördumist täis laadida.

Kotid pakime kokku kuueteistkümnendal päeval ning seitsmeteistkümnenda õhtuks oleme juba tagasi koduses Tallinna lennujaamas, süda ja hing täis emotsioone ning unustamatuid mälestusi.