Rooma - igaühele oma, iga kord erinev

Esimene ühisreis ajakirja Pööning lugejatega viis meid Rooma – imelisse Itaalia pealinna. Oma kogemusest ja tähelepanekutest reisil olles kirjutab Baltic Toursi müügijuht Margit. Päris lõpust leiab Pööningu lugejareisi võitjate kommentaarid sellele põnevale igavese linna külastusele.

Alustasime teekonda ühel sügisesel septembri hommikul Tallinna lennujaamast, kust airBaltic meid läbi Riia kohale lennutas. Roomas ootas meid ees rühma giid ja hing Hilkka Hiiop, kes ise on 8 aastat Roomas restauraatorina töötanud. 

Varasemalt olime välja valinud hotelli Rooma kesksel asukohal, et oleks lähedal rongi-ja metroojaamadele ning Colosseumile. Hotell Edera oli traditsiooniline Itaalia 3* majutusasutus, suhteliselt kitsaste tubade ja üldkasutavate ruumidega. Hommikusöök üllatas siiski positiivselt - peale saia, marmelaadi ja kohvi oli valikus ka võileivamaterjali ning värskeid köögi- ja puuvilju.

Kohe esimesel õhtul ootas meid ees ühine õhtusöök lähedalasuvas traditsioonilises trattorias, kus söök oli väga maitsev ja külluslik. Ka veini toodi lauda nii palju, kui juua jaksasime.

Peale väsitavat lennupäeva ja küllalt hilisõhtusse veninud õhtusööki tegime väikse tiiru kaunilt valgustatud Colosseumi ääres ning suundusime tagasi hotelli, et ennast järgnevaks päevaks välja puhata.

Teisel päeval suundusime Forumile ja selle lähipiirkonda. Ekskursioon oli põnev, sest Hilkka rääkis huvitavalt ja näitas antiikaja säilmeid kindlasti veidi teise vaatenurga alt kui seda oleks teinud mõni teine giid. Eksklusiivselt meile avanesid ka Santa Maria Antiqua kiriku uksed mida tavaturistid ei näe.

Sellegi kohaga oli Hilkkal oma isiklik mälestus ning ta teadis täpselt, kuidas iga detail seinal kujutatud maalingutest välja oli puhastatud.

Kes peale lõunat veel jaksasid, kõndisid Tiberi jõe saarele, kus kaasaostetud juustu ja veini saatel üks vahva piknik maha peeti. Heli Nurgeri eestvedamisel tegime väikse tutvumisringi, mille käigus selgus, et kõik reisilised olid ühel või teisel moel antiigi, restaureerimise või ajaloo huvilised. 

 

Laupäeva õhtuks oli reisikavas soovijatele välja pakutud ooperi või kontserti külastus ning suur osa seltskonda suundus teatrisse nimega Salone Margherita, kus nautisime ooperit „La traviata“. See oli omamoodi põnev üritus. 

Nimelt oli küllalt suur rõhk teatris toidul. Minnes Estonia teatrisse, siis saad enne etendust või vaheajal kohvikutest väikseid suupisteid ja napsi osta. Itaalia salongiteatris on kindel osa söömisel ja et söömist nauditavamaks teha pakutakse ka etendust. Enne etenduse algust kuulus pileti hinna sisse ports pastat, mida pakuti kohe peale sisenemist ja söödi teatrisaali äärtel paiknevate laudade taga. Baarist sai lisaks juurde osta joogipoolist.

Võimalus oli osta ka peenemat sööki sisaldav pilet ja istuda rõdul loožides ning õhtusöögi kõrvale ooperit nautida. Kuid kui mina olin selle söögi suhtes skeptiline siis, kes seda proovisid, kiitsid.

Harjumatu meile oli ka see, et orkester oli oluliselt väiksem kui Estonias harjunud oleme, ning paiknes kohe vaatajate ees ühel pingireal. Dirigent istus omakorda nende ees ja dirigeeris nagu muuseas - istudes. Esinejate kostüümid olid aga väga kaunid ja itaaliakeelne „La traviata“ võlus küll!

Kuna teater asus kesklinnas Hispaania treppide lähedal nägime peale etendust metroosse joostes ära ka selle mõnusa melu, mis seal ümbruskonnas kees. Olles enne etendust pakutava pasta kahe silma vahele jätnud, tundus kõht öösel juba üsna tühi. Kuid polnud probleemi! Tagasi teel Colosseumi juurde, leidsime mõnusa restorani kus kell 00.30 meie tellimus lahkelt vastu võeti ja pastat tegema mindi. Ei olnud suhtumist, et vabandage aga köök on kinni.

Barokiajastuga tutvumine oli planeeritud meil järgmiseks päevaks, kus hommik algas meeletu paduvihmaga. Lootusetu oli nina hotellist välja pista. Asusime tellima taksosid ja nutikamad püüdsid ka kohalike taksoäppide abil kiirelt tellimusi esitada. Reaalselt õnnestus kätte saada üks takso, mis oli ka viimane vaba takso Roomas sel hommikul. Kogu linn vajas taksosid ja neid oli vähe! Ei jäänud muud üle, kui panna selga ja jalga kõige vähem vihma kartvad riided ning astuda õue. Tänavatel ja bussipeatustes õitses vihmakeepide ja-varjudega kauplejate äri. Kaubaks läks kõik! 

Vapralt läbi vihma astudes jõudsime II Gesu kirikusse. Taaskord oskas Hilkka meile näidata kohti, mida tavalised turismimarsruudid ei hõlma. Tänu Hilkka suunamisele saime aru laemaalingutest ehk kus oli kasutatud maalinguid, kus arhitektuuri või skulptuuri. Kirikus kogesime ka tunnet, mis valdab siis, kui istud suures, lühtritest säravas kirikus ja äkki kaob elekter. Nii suure paduvihmaga ei ole Rooma harjunud. Samuti segas vihm meid Pantheoni juures, kuna hoone põrandat kattis üle jalgade ulatuv vesi ja sissepääs oli politsei poolt suletud. Ka meie olime lõppeks üsna märjad, aga õnneks oli õhutemperatuur soe, nii et külma ei pidanud tundma meist keegi.

Peale Pantheoni jalutasime Piazza Navonale ja edasi Palazzo Spada juurde. Teel oli mitmeid kauneid näiteid barokiajastu suurkujude Bernini ja Borromini töödest. Juba Piazza Navona oli nagu muuseumisaal oma suursuguste kujude ja purskkaevudega. Pealelõunat oli meil vaba aeg omal käel jalutamiseks ja poodlemiseks. Lootsime õhtul jõuda veel Colosseumi külastama, kuid seegi oli saanud vihmast kannatada - Colosseumi hoov oli liiga porine ja seetõttu kogu õhtupooliku külastajatele suletud.  

Olenemata sellest, et meil viimaseks õhtuks ühist tegevust plaanis polnud kukkus ometi sedasi välja, et suur osa grupist otsis õhtusöögiks ühise koha. Pika laua ääres saime veelkord vahvast reisist muljeid vahetada.

 

Viimaseks päevaks oli jäetud Rooma maiuspala Vatikan oma muuseumite ja Peetri kirikuga. Agaramad meist näpistasid uneaega, et jõuda enne teisi väljakule ja käia ära Peetri kiriku tornis. Peale lühikest jalutuskäiku jõudsime Vatikani muuseumi juurde ja vaatasime muiates järjekorda, mis olevat 3-tunnine. Teades, et meil on ühine rühmapilet kindlaks kellaajaks suundusime teistest ette. Enne sissekäiku selgus tõsiasi, et taoliste piletitega oli teisigi rühmi peale meie ja kellaaeg loomulikult ei kehti ning seisime meiegi järjekorras oma 45 minutit. 

Kahjuks kahandas see meie muuseumitega tutvumiseks planeeritud aega. Ilmselgelt jäi allesjäänud kahest tunnist liiga väheks, et kogu seda kunsti nautida, mida sealsed muuseumid pakuvad. Tegelikult oli see üsna kurnav, sest midagi nautida eriti ei saanudki - liikumine toimus nagu sunniviisiliselt ühes pikas jorus tohutu inimmassi sees - nagu liikuval eskalaatoril.

Peale Vatikani külastamist kiirustasime rongile, et õigeks ajaks lennujaama jõuda ja koduteed alustada.

Minu esimene kohtumine Roomaga jäi liiga lühikeseks, aga tuleb tõdeda, et see on linn, kuhu võiks alati tagasi minna. Jääme põnevusega ootama Pööningu seltskonna järgmist reisi ning anname endast parima, et see koostöös taas hästi õnnestuks.